Tallinna kiibistamiskampaania blogi 2014: "Kiibi või kaota!" avapäev

26. ja 27. aprilli kevadpäevil köitis Pelguranna 53 ja Puhangu tänava ristmikul uudishimulike möödujate pilke kirev majake - selle eredatest värvidest, tujuküllastest kasside piltidest ning suurtest plakatitest oli keeruline niisama mööda astuda. „Mis maja see on?“ uudistas üks pisike poiss. „Siin tehakse kassidele süsti,“ selgitas vanaema. Täna oli aga tegu erilise süstiga - selles majakeses tehtud süstidega paigaldati mikrokiipe. Siin oli algamas kevadine kasside kiibistamise kampaania.

Kiibistamispunkt

Kell üks avas mobiilne kiibistamispunkt oma ukse ning uudishimulikud said seda seestpoolt kaeda. Soojaku esimeses ruumis ootasid kassidest patsiendid ja nende omanikud arsti juurde pääsu ning hiljem kanti seal nende andmed registrisse. Teine ruum oli aga muust soojakust turvaliselt uksega eraldatud, et mõni ärevam patsient kogemata plehku ei pistaks ning seal võttis neid vastu kampaania loomaarst Jaak Jõks, kiibid ja muu veterinaarvarustus ootevalmis. Tohter arvas, et sellises ajutises kiibistamispaigas tunnevad kassid end vaat et rahulikumalt ja turvalisemalt kui päris loomakliinikus, sest võrreldes kliinikuga ei häiri neid siin nii palju lõhnu ning koerte ja muude lojuste pärast pole neil ka tarvis muret tunda.

Musja koos omanikuga oma kiipi ootamas

Päeva esimene kiip

Päeva esimese mikrokiibi au sai osaks kolmeaastasele kass Musjale, kes ühes omanikuga oli juba õige varakult kohale tulnud. Ehkki kunagi tänavalt leitud Musja nüüd rahuloleva toakassi elu elab ja oma korterist välja ei kipu, oli ta kiibistamiseks selle seikluse siiski ette võtnud. Omanik küll veidi pelgas Musja protestimeelsust, kuid kiip sai kärmesti ja kerge vaevaga paigaldatud. Seepeale tehti kiire kontroll kiibilugejaga veendumaks, et kõik toimib ning oligi protseduur edukalt läbitud. Edasi viis kiibistatud Musja tee eesruumi, kus omaniku ja kassi andmed hoolega registrisse kanti ning kiibi numbriga seoti ja siis võis Musja juba koju tagasi nädalavahetust nautima minna.

Juba õnnelikult kiibistatud

Patsiendid: Musjast Ferdani

Musjale järgnes esinduslik rodu teisi kasse. Kiibistatute hulgas oli nii kassipoegi kui juba soliidses vanuses kõutse, nii tõukasse kui tavalisi triibikud, nii põliselt tubaseid padjaloomi kui õue avastajaid, nii lähikondlasi kui kaugemalt reisinuid. Kiipi oli neil ühtviisi kõigil tarvis ja esimese tunniga sai kiibistatud üheksa huvilist. Kuidas kogu see kirev kassiseltskond kiibistamisse suhtus? Üsna stoiliselt, tuleb neile au anda. Enne kodunt väljumist olid mõned omanikud kassidega kuuldavasti küll pikemaid „läbirääkimisi“ pidanud, et neid diivani alt või kapi tagant väljuma veenda, ent tohtri juures soostusid kiisud (vahel ka omaniku enda üllatuseks) üsna vagurad ja koostööaltid olema. Siiski, ettevalmistused olid tehtud ka käredamate patsientidega tegelemiseks ning kiibistajail oli varrukast võtta mitmeid nippe ja kogemusi keerulisteks olukordadeks. Nõnda et ärgu ka iseloomukamate kasside omanikud peljaku kiibistama minna - ilma kiibita ei jäeta kedagi. Valus ei paistnud patsientidel samuti olevat - kiibid olid tillukesed, süstal väga terav ning protseduur kiire. Loomatohter Jaak teadis kosta, et tihti on vaktsineerimissüst kiibistamisest valusamgi. Igatahes kippus kass Suusi kangesti pärast protseduuri arstikabinetti tagasi - küllap oli põhjust rahule jääda. Rahul oli ka sipelgas Ferda kassist nimekaim, kes koos oma muheda pererahvaga veidi enne viit päeva lõpetas.

Kasside kaaskond

Mida aga arvasid asjast omanikud? Mitmed teadvustasid endale kiibi tarvilikkust, paljud olid kuulnud kiibistamise kohustuslikuks muutumisest ning tulid nüüd kasutama soodsat võimalust kodu lähedal ning odavalt oma lemmik ära kiibistada (tavalise 12 - 20 euro asemel maksis siinne kiibistamise vaid viis). Ent oli neidki, kes lähemaid selgitusi soovisid: „Minu kass on juba viisteist. Kas temal peab ka kiip olema?“, „Kuidas see kiibistamine täpselt käib?“, „Miks peab toakassil kiip olema?“ Oma küsimustele said nad ka lahked ja põhjendatud vastused, sest lisaks kiibistamisele endale on kampaania eesmärk tõsta inimeste teadlikkust, teha selgitus- ja teavitustööd, omanikke erinevatele võimalustele mõtlema panna. Näiteks kas te ikka teadsite, et vahel võib kiip tõesti olla ainuke võimalus oma lemmiku leidmiseks ja tuvastamiseks? Kui kass on nädalaid kadunud, ta on tänavaelust räsinud ning näljane, kõneles loomaarst Jaak, on täiesti võimalik, et omanik teda teiste seast enam ära ei tunne ning stressis kass ise ei pruugi märgata ka omanikku. Teie kass võib teile suisa vastu vahtida, ent te lihtsalt ei tunne teineteist ära. Olukord, mis on imelihtsalt lahendatav mikrokiibiga.

Asja ette läinud päev

Lisaks mikrokiipi puudutavale infole said omanikud kiibistamispunktist vajadusel muidki juhiseid ja hääd nõu. Kui kiip pandud, võisid omanikud uurida ka perelemmiku toiduvaliku, kõõmaprobleemide, parasiitide ja ussirohu kohta, nad said soovitusi kasside ülekaaluprobleemide lahendamise, trakside ning transportpuuriga harjutamise osas. Kes tahtis, sai kassile ka vaktsiini teha lasta. Nõnda lahkusid omanikud oma kiibistatud kasside kõrval rahulolevaina. „Nii hea, et te olete siin,“ lausus üks kassiomanik tänulikult.

Kui sinu kass on veel kiibistamata, uuri lehelt www.tallinn.ee/lemmikloom, millal kiibistamissoojak sinu kodu lähedale satub ja astuge ühes lemmikuga hetkeks läbi. Järgmisel nädalavahetusel seisab värviline majake juba Kivila pargis.

Veel pilte kiibistajatest ja kiibistatavatest (klõpsa pildil, et näha suuremalt):